„Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.“ (Psalmid 30, 6)
Üks ema rääkis loo, mis aitas temal laste kasvatamisega seotud üksinduse ja stressiga toime tulla. Ta oli kord aknast punarinda vaadanud. Vihma sadas ja punarinna pojad istusid pesas. Emalind üritas poegi vihma eest kaitsta, sirutades tiivad poegade üle. Siis hakkas rahet tulema. Emalind ei peitnud pead kõhu alla, vaid ajas kaela õieli ja kaitses nii poegi rahe eest, võttes ise hoobid vastu. Kõik tema pojad elasid halva ilma üle. Milline illustreeriv lugu üksikvanem olemise kohta! Vastutus, mis sellega kaasneb, on halastamatu, nõudes, et vanem oleks kokk, rahateenija, koristaja, põetaja, õpetaja jne. Lisaks laste vajadustele tuleb ka enda omadele mõelda, nii füüsilistele kui vaimsetele. Üksikvanem olemine on võib-olla üks kõige raskemaid ülesandeid üldse. Neile on vaja meie tuge, palveid ja toetust. Teie, kes oma laste eest hoope vastu võtate – võite kindlad olla, et paremad päevad on ees. Torm ei kesta igavesti ja varsti ilmub kaunis vikerkaar. Jumal lubab: „Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.“ (Ps 30, 6)
1 Kr 9:24-27 4Ms 6:1-8 Õp 25:28
