„Sellele kaljule ma ehitan oma koguduse.“ (Matteuse evangeelium 16, 18)
Kirjanik Sherry Surratt ütles, et kui Jeesus lubas oma kiriku ehitada, siis „ei rääkinud ta telliskividest või puidust, mis hoone aluseks on, vaid ta rääkis oma kiriku ehitamisest.Tavalistest ebatäiuslikest inimestest, kes on katkised ja kes tulevad oma sassis eludega iga päev kiriku uksest sisse. Kristus suri selle eest. Ta suri inimeste ja oma kirku eest. Kiriku eest,mis on grupp inimesi, kellest mitte ükski ei ole veatu. Me olema katkine kamp, kes loodetavasti saab aru, et seda on ning tunnistab, et vaid Jeesus saab meid terveks teha. Ükskõik, kui kaua me oleme kirikus käinud, ei saa me kunagi täiuslikuks. Selle kallal peab iga päev tööd tegema. Iga päev vaatame otsa oma inimlikkusele ning kui seda teeme, siis põrkame teistele otsa ning saame haiget. Meie esimene soov on haiget tegevast eemale hoida. Kui kogeme tagarääkimist, viha või silmakirjalikkust koguduse või isegi karjase juures, siis on arusaadav, et tahame sellest eemalduda. Kuid kirikust ära minnes eraldame end millestki heast, mille Jumal on meie heaks ehitanud. Piiblis ei ole kirjas, et inimesed ei tee Sulle haiget. Seal on öeldud, et enesehaletsusest ei ole kasu. (vt Mt 5, 24) Jumal hoiatab meid kibestumise eest. (vt Hb 12, 15) See ei tähenda, et peame tegema nägu, nagu midagi poleks juhtunud. See tähendab olla aus ja tunnistada, kui meie vaim on katki ning anda kättemaks Jumala kätesse.“
2 Pt 1-3 Jh 4:27-38 Ps 87 Õp 24:1-4
