„Ma lasen neid käia tundmatuid radu.“ (Jesaja 42, 16)
Mõnikord tähendab Jumala järgimine hea ja tulusa karjääri jätmist. Mooses lahkus paleest, Eliisa talust, Jaakob ja Johannes jätsid kalapaadid. Kuid on ka kordi, kui Jumala järgimine tähendab jääda sinna, kus oled, et sealt tema kuningriigi heaks tööd teha. Kui Taavet sõjast sõjasaagiga tagasi tuli, siis ei tahtnud osad sõdurid seda kodusolijatega jagada. Kuid Taavet ütles: „Sest missugune on selle osa, kes läheb sõtta, niisugune on ka selle osa, kes jääb varustuse juurde. Saak tuleb jaotada võrdselt!” (1 Sm 30, 24) Jumala käest pead küsima, kas minna või jääda. On üllatav, kui paljudele inimestele ei meeldi nende töö. Nad teevad seda ikka edasi, sest elamiseks on raha vaja. Aga mis siis, kui Jumal kutsub Sind tegema midagi muud? Uue valimine tähendab alati riski ja mis siis, kui Sind ei saada edu, Sulle see ei meeldi või veel hullem- sissetulek ei ole piisav? Eelnevast veel halvem on jääda, kui Jumal kutsub Sind edasi liikuma. Kahetsus jääb Sind painama, tead, et ei püüdnud teha seda, milleks Jumal Sind kutsus. Jumal julgustab Sind ja lubab järgmist: „Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neid käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks. Need on asjad, mis ma teen ega jäta tegemata.“ (Js 42, 16)
Ii 8-10 Lk 1:19-25 Ps 57 Kg 7:13-15
