„Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend.“ (Õpetussõnad 17,17)
Kaks sõpra olid kord teel, kui eikuskilt karu välja ilmus. Üks meestest märkas karu ning jooksis kiiresti teeservas oleva puu juurde, ronis üles ja peitis end lehtede vahele. Teine mees, kes alles peale seda karu märkas ega olnud nii kiire põgenema, viskas tee peale pikali ja mängis surnut. Mees oli kuulnud, et karud surnuid ei taha ning lamas seetöttu hinge kinni hoides liikumatult. Karu tuli lamava mehe juurde, nuusutas teda igalt poolt ja näis siis midagi mehele kõrva sosistavat. Karu pidas lamajat surnuks ning läks minema. Niipea, kui karu läinud oli, tuli puu otsa roninud mees alla, läks oma sõbra juurde ja uuris, kas karu oli talle midagi kõrva sosistanud. Sõber vastas: „Karu ütles mulle, et ma ei peaks kunagi reisima seltsilisega, kes mind ohu tekkides hätta jätab.“ On lihtne olla sõber, kui kõik on hästi ja probleemideta. Kuid mis siis, kui see keegi, kel kõik nii hästi on, komistab, usu kaotab või hoopis meelega halba seltskonda otsib? Piiblis on kirjas: „Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend.“ (Õp 17,17) Ameerika kirjanik Elbert Hubbert on öelnud: „Sõber on see, kes sinust kõike teab ja sind ikkagi armastab.“ Kui Sul on selline sõber, siis hinda teda ja ära ole tänu ja kiitusega kitsi. Km 16:1 – 19:15 Mk 11:12-26 Ps 47 Õp 13:11-12
