„Ka see mees, kellega ma rahus elasin, keda ma usaldasin, kes mu leiba sõi, on tõstnud kanna mu vastu.“ (Psalmid 41,10)
Elus tuleb jätta ruumi ootamatuteks pettumusteks ja tundmatuteks teguriteks. Samuti tuleb mõista, et varem või hiljem kogeme reetmist või saame haiget. Vahel on need inimesed, kes nii teevad, näiliselt usaldusväärsed või alguses olidki siirad, kuid nakatusid aja jooksul armukadedusse ja ahnusesse. Nii või teisiti koged mingil hetkel oma eluteel reetmist. Ka laulik kirjutas: „Ka see mees, kellega ma rahus elasin, keda ma usaldasin, kes mu leiba sõi, on tõstnud kanna mu vastu.“ (Ps 41,10) Paulus, kelle kannatuste nimekiri niigi pikk oli, kannatas „oma teenistuse jooksul valevendade käes.“ (2 Kr 11,26) Jah, kui elad piisavalt kaua, siis koged inimsüdame muutlikkust ja isekust. Tihti on haiget tegijaks inimesed, keda me kõige rohkem armastame ja usaldame ning nende hoobid on kõige valusamad. Kuidas siis vihaga hakkama saada nii, et see ei muutuks pikaajaliseks kibeduseks? See tuleb Jumala ette viia. Ära astu oma eluteelt kõrvale või lase muid suhteid eelneva pärast katki minna. Tõuse taas ja liigu edasi. Alguses võib see raske olla, kuid haavad paranevad aja möödudes. Taavet ütles Jumalale: „Aga sina, Issand, ole mulle armuline ja aita mind üles. Sellest ma tunnen, et olen sulle meeltmööda, kui mu vaenlane ei saa hõisata minu pärast.“ (Ps 41, 11-12) Hs 5-9 Lk 18:18-30 Ps 119:169-176 Õp 19:9-10
