Vaikne Laupäev
„Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.“ (Johannese evangeelium 11, 25-26)
Kirjanik Chuck Swindoll rääkis paarist, kelle abielu oli viiekümneaastane võitlus. Mees suri ning naine pidi valima hauakivi. Naine läks kivi valima ja ütles poes: „Ma ei taha, et kivi oleks uhke ja kallis. Lihtsalt raiu sõnad „Minu abikaasale“ sobivas kohas kivi peale.“ Kui kivi valmis sai, läks naine seda hauale vaatama ja nägi õudusega järgmist: „Minu abikaasale ….. sobivas kohas.“ Swindolli sõnul aitab naljakas lugu surma ning sellega kaasneva valu ja segadusega toime tulla, kuid lõpuks lakkab naer ja surm tuleb ikkagi. Vikatimeest naeruga ei peata, tema tulek on kindel. Elu ja surma tuleb tõsiselt võtta, sest meil on võimalus surmast eluga pääseda. Meie igavene hing elab kuskil igavesti. Ent kus? „Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.“ (Jh 11, 25-26) Jeesusel üksi on võime meid peale surma üles äratada. Kui ta vastu võtad, siis elad temaga igavesti.
Mt 27:62-66 Lk 23:50-56 Ps 144:1-8 Õp 10:17-18
