„Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast esimene olen mina.“ (1 Tm 1,15)
Apostel Paulus kirjutas: „Ma üliväga kiusasin taga Jumala kogudust ja püüdsin teda hävitada.“ (Gl 1,13) Paulusel oli kriminaalne taust. Tema kätel oli süütute meest ja naiste veri. Ometi kasutas Jumal teda Uue Testamendi kirjutamiseks, kiriku rajamiseks ja Jeesuse nime Caesari ette viimiseks. Kas Sina oleksid teda usaldanud olema oma kiriku juht või kujutanud ette, et ta jagab taevast saadud visioone? Piiblis on kirjas: „Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist.“ (Rm 11,29) Kui tema seda ei tee, siis ei pea ka meie seda tegema. Oma õde ja venda Kristuses, kes on kõrvale kaldunud, tuleb leebelt kohelda. „Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse. Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.“ (Gl 6, 1-2) Inimeste taastamine on raske. Paulus nimetas seda koormaks, eriti siis kui oled oma käitumisega Jumala perele häbi toonud. Ometi oleme me ikka jätkuvalt osa Jumala perekonnast. Maailm vaatab, kuidas me käitume. Sest nii, kuidas käitume omadega, käitume ka nendega. Kui Jumala perekonnas armu ei ole, siis kus veel?
