„Meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud, vaid need on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks.“ (2. Korintlastele 10,4)
Jumal nimetas Taavetit endale meelepäraseks. (Õp 13,22) Kuid Taavetil olid oma nõrkused. Tema nõrkuseks oli ihalev vaim, mis aeg-ajalt pinnale kerkis ning tema lähikondlastele tuttav oli. Vanas eas oli tal külm magada ning tema lähikondlased pakkusid lahenduseks noort neitsit, et ta „saaks sooja.“ (1 Kg 1, 1-2) Nad arvasid, et Taavet võib vastasel juhul lihtsalt surra. Kurb on aga loo juures see, et Taaveti nõrkus läks edasi tema pojale, kes selle tagajärjel oma õe vägistas. Kuigi Taavet seda tegu taunis, ei karistanud ta oma poega selle eest. Mida ta oleks saanud teha? Käbi ei kuku kännust kaugele. Iha ei ole meeleolu või tuju, iha on patt. Ühelt põlvkonnalt teisele liikudes saab sellest aga kindlus. Tänapäeval viidatakse sellele kui geneetilisele kalduvusele. Võib-olla on Sinu sugupuus töönarkomaanist ema, emotsionaalselt kauge isa, alkoholiga liialdav vend või õde ning nüüd on Sul samad probleemid. Ära heida meelt. Paulus on öelnud: „Meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud, vaid need on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks.“ (2 Kr 10,4) Enne lahutuse sisse andmist või võõrtutusravi saamist sõnasta oma kindlus, palveta ja usu Jumala võimesse see kindlus Su elust maha lammutada. Tee seda enne, kui uus põlvkond nakatub. Ära anna kindlusi edasi – saada need tuldud teed tagasi.
1 Kr 10:1 – 12:22 Jh 10:1-10 Ps 133 Õp 26:1-6
