Kiusatused – I

Neljapäev, 8. oktoober

“Ja ära saada meid kiusatusse…” Matteuse 6:13

Paljud meist satuvad mõttetute kannatuste kätte tänu sellele, et neil on kiusatusest vale arusaam. Esimene neist on lootus, et kiusatus annab järele või vähemalt väheneb. Kui iisraellased tõotatud maale astusid, lootsid nemadki sama. Neid üllatas, et kaananlased polnud ikka veel kadunud. Nad lõid kartma, arvates, et on valele teele sattunud. “Tõotatud maa ei saa ometi selline olla?!” Jumala Sõnas öeldakse selgesti, et kristlase elu on algusest lõpuni võitlus. Paulus ütles, et me oleme kutsutud võitlema “…meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.” (Ef 6:12) ning kiusatused vähenevad vaid siis, kui hoiad rohkem Jumala ligi. Kui iisraellased Egiptusest lahkusid, ei juhatanud Jumal neid edasi vilistidele kuuluvate maa-alade kaudu, “…kuigi see oli ligem, sest Jumal mõtles, et sõda nähes rahvas kahetseb ja pöördub tagasi Egiptusesse…” (2Ms 13:17). Jumal mõistis nende vankuvat usku ning kaitses neid vaenlaste eest. Hiljem, kui nende usk oli kasvanud, lasi Ta neil silmitsi seista seitsme suure rahvaga. Nii nagu tõotatud maa, nõuab ka tõotatud võidukas elu kiusatusest jagu saamist ja võiduka lõpuni võitlemist, uskudes, et “…see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas.” (1Jh 4:4). Vaenlaste rünnak oli just näitajaks, et iisaraellased on jõudnud tõotatud maale. Samamoodi on kiusatus märk sellest, et oled jäänud püsima Kristusesse.

Piiblisalmid tänaseks: Matteuse 23-25