„Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal.“ (Psalmid 46,10)
Kui Iiobil oli mingi nõrkus, siis oli selleks tema keel. Ta rääkis lakkamatult. Mitte et teda selles süüdistada oleks saanud. Peale teda tabanud õnnetust ei olnud tema majas ühtegi elavat hinge ega ka seina püsti. Tema naine käskis „Nea Jumalat ja sure!” (Ii 2,9) Siis ütlesid tema neli sõpra talle, et ilmselt on ta ise oma hädades süüdi. Jumal ütleb esimest korda midagi Iiobi raamatu kolmekümne seitsmendas peatükis. Kolmekümne kaheksas peatükk algab sõnadega: „Siis vastas Issand Iiobile.“ (Ii 38,1) Kui Jumal oli rääkimise lõpetanud, siis ütles Iiob: „Vaata, ma olen selleks liiga tühine. Mida peaksin sulle vastama? Ma panen käe suu peale.“ (Ii 40,4) Pane tähele, et enne, kui Jumal rääkima hakkas, ei suutnud Iiob suud pidada ja peale seda, kui Jumal rääkinud oli, ei saanud Iiob suud lahti. Ainus, milles Iiob ei eksinud, oli: „Vaata, ta tapab mu! Ma ei looda enam!“ (Ii 13, 15) Mõnikord on probleemiga toime tulemiseks parim viis sellest mitte rääkida ja lihtsalt usaldada. Alluda ja mitte rääkida. Iiob ei teadnud seda, kuid Jumal plaanis talle anda varasemast kaks korda rohkem. Ja see juhtus siis, kui ta lõpetas oma probleemidele keskendumise ja hakkas oma sõprade eest palvetama. (vt Ii 42,10) Nii et ole tasa. Ole avatud ja valmis. Jumal on troonil. Tema on otsustab iga Sinu elu detaili üle. Ka kõige hullemas olukorras hoolitseb ta Sinu vajaduste eest. „Issand viib mu asja lõpule. Issand, sinu heldus kestab igavesti!“ (Ps 138,8) Rohkem ei ole Sul vaja teada.
1 Kn 6-7 Mt 16:1-12 Ps 36 Õp 5:21-23
