Kas peaks Issandal midagi olema võimatu?” (1 Mo 18, 14)
Üheks suureks stressi tekitajaks on soov kõike ette teada ja kontrolli mitte kaotada. Isegi peale seda, kui oleme palvetanud ja probleemi väidetavalt Jumalale üle andnud, elame „loodame parimat, oleme valmis halvimaks“, põhimõtte järgi. Sa ju ei pane oma raha panka ega ole seejärel terve öö muretsedes üleval, kas see ikka turvalises kohas on. Meie usaldus Jumala vastu on tihtilugu selline. Kui avastad end vabalanguses olevat ja küsid kuidas, mida, millal ja kus, siis peatu ja anna kõik Jumalale. Mitte Sinu piiratud arusaama Jumalale, vaid sellele Jumalale, kes on piiranguteta, kelle tegevus räägib enda eest, kelle ustavus on igavene ning kes õigusega küsib: „Kas peaks Issandal midagi olema võimatu?” (1 Ms 18, 14) Miks Jeesus ei kartnud läbi kukkuda? Sest ta teadis, et seda, mida Jumal tal teha käsib, saab ta alati teha. Jeesus ei tundnud ka puudust. Kuigi tema elu oli lihtne, siis vastutas ta enda ja teiste ülalpidamise eest. Kuidas ta seda tegi? Piiblis on kirjas, et Jeesus palvetas hommikul, keskpäeval ja õhtul, olles nii kogu aeg oma Taevase Isaga ühenduses. Selle tulemusel teadis ta, millal kala püüda ja millal kala suust ka maksudeks raha saada. Jumal ei pruugi Sinu eest täpselt samamoodi hoolitseda, kuid ta on lubanud, et teeb seda. Ela täna Jumala lubaduse järgi: „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1 Pt 5,7)
5Mo 11-13 Mk 2:23-3:6 Ps 78:65-72 Õp 17:1-2
