„Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama.“ (1. Tessalooniklastele 4, 13)
Kas mäletad esimest korda, kui surm sundis Sind kalli inimesega hüvasti jätma? Matustel kuulsid sõnu nagu „lahkunud, ära läinud, igavesele unele uinunud“. Ja Sa mõtlesid, et mida need sõnad tähendavad? Kuhu ta läks, miks ta magab? Kas ta tuleb tagasi? Kui keegi peale pikka ja head elu ära sureb, siis on sellega ehk kergem leppida, kui kellegi surmaga noores eas, haiguse või õnnetuse või teise inimese käe läbi. Koos mulda sängitatava kirstuga mattuvad mulla alla ka unistused ja lootused. Paulus kirjutas: „Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama.“ (1 Ts 4, 13-14) Need sõnad muudavad lootusetu kurbuse lootusega täidetud kurbuseks, kuna saame kindlad olla, et näeme omale kalleid inimesi taas. Kas me ei taha seda uskuda? Me igatseme uskuda, et nad on surmas heas kohas. Igatseme uskuda, et hing läheb kohe peale surma Jumala juurde. Kuid kas me julgeme seda uskuda? Piibli põhjal võime seda uskuda. Surres läheb kristlane otse Jumala ette ja on koos tema ja ees läinud inimestega. Lahkumise hetk kestab viivu, kuid koosolemine igaviku. Tt 1-3 Mt 13:24-35 Ps 145:1-13 Õp 4:20-22
