„Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!“ (Psalmid 141,3)
Kui William Gladstone oli rahandusminiser, siis palus ta ministeeriumil saata teatud andmed oma eelarveettepanekuteks. Kahjuks tegi statistik vea ning kuna Gladstone oli andmetes nii kindel, ei lasknud ta neid üle kontrollida. Gladstone pidas ettekande ning kasutas oma kõnes valesid numbreid. Tema kõne avaldati, viga tuli ilmsiks ning Gladstone´i tabas avalikkuse kriitika. Minister palus ametniku enda juurde saata. Mees tuli, silmad täis häbi ning oli kindel, et ta lastakse lahti. Kuid oodatule vastupidiselt ütles Gladstone: „Ma tean, kui häiritud te olete sellest, mis juhtus. Ma palusin teid enda juurde, et teie meelt rahustada. Olete kaua aastaid riigi eelarvega tegelenud ning see on teie esimene viga. Tahan teid õnnitleda ja oma tänu avaldada.“ Kas kujutad ette, millist kergendust ametnik tundis? On vaja Kristuse meelt, et anda armu, kuulata ja rääkida ning enne hüppamist järele mõelda. Vihas tagasitegemise asemel palveta hoopis: „Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!“ (Ps 141,3)
2Ms 39-40 Jh 5:1-15 Ps 41 Õp 27:7-9
