„Pimeduses tõuseb õiglastele valgus, armuline ja halastav ja õige.“ (Ps 112,4)
Usk on kui filmilint, mida pimedas ilmutatakse. Pimeduse päevad panevad Sind rohkem Jumalale toetuma. Kui Sinu usku ei proovitaks, siis ei oleks Sa ka huvitatud Jumala ligi hoidmisest. Hümnide kirjutaja Edward Mote on öelnud: „Kui pimedus tema palet peidab, siis toetun tema muutumatule armule. Kui kõik mu hinge ümber lahtub, siis on tema minu lootus ja tugi. Seisan Kristusel, toekal pinnasel, kõik muu on pehme liiv.“ Jumalat on lihtne ülistada ja tänada siis, kui tervis on hea ja arved makstud. Kuid just raskustes ja pimeduses saad teada, millest Sinu usk tehtud on ja kellele toetud, kas endale, teistele või Jumalale. Kui Sinu päevad on sama mustad kui ööd, siis on Sulle siin kirjakohad, millele toetuda: „Kes käib pimeduses ja kel puudub valgusekuma, see lootku Issanda nime peale ja toetugu oma Jumalale.“ (Js 50,10) Iiob elas musterelu, ometi kaotas ta kõik. Oma meeleheites hüüdis ta: „Ta tegi mu teele tõkke ja ma ei pääse üle, ta pani mu radade peale pimeduse.“ (Ii 19,8) Iiob ei näinud olukorrast mingit väljapääsu. Kuid ta avastas, et kui põhjust ei leia, võib suhet usaldada. „Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud.“ (Ii 42,5) Peale seda muutus kõik: „Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest.“ (Ii 42,12) Nii, nagu Jumal Iiobit õnnistas, õnnistab ta ka Sind. 2 Kn 5:1-17 Lk 4:16-30
