„Nõnda nagu kotkas laotas ta oma tiivad, Issand üksi juhtis teda.“ (5. Moosese raamat 32, 11-12)
Kotkad õpivad lendama, kui nad pesast välja lükatakse. Kui seda ei tehtaks, siis jääksid nad pessa ega hakkakski lendama. Sama kehtib ka meie laste kohta. Tavaliselt ei jõua teismelised ära oodata, et kodust ära saada, kuid on ka selliseid, keda tagant tuleb tõugata. Kuidas oma täiskasvanud lapsed kodust välja suunata? Mõnikord on nii, et lapsed ise ei soovi tunnistada, et aeg on käes. Nad lihtsalt ei taha suureks saada. Miks nad peakski? Pesas on hea ja soe, süüa on, pesu pestakse ja arveid ei pea maksma. Nad ei püüagi karmi reaalsusega vastamisi seista ja on otsustanud jääda. Mõned neist ei lähe isegi tööle. Raske on kodulembeseid lapsi välja tõsta. Kuid lastes neil jääda, eriti siis, kui nad ei püüagi õppida ega töötada, aitama vastutustundetust ja sõltuvust kasvatada. See ei ole enam armastus, kuigi võib nii tunduda. Kui oma lapsi armastad ja soovid, et nad täidaksid Jumala antud ülesannet, siis aita neil õigeaegselt suureks saada. Jh 2:1-11 Ii 36:22 – 37:13
