„Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?“ (Iiob 14,14)
Peale 616 aastat jõudsid esimesed misjonärid Inglismaale, Northumbriasse Kuningas Edwini kotta. Tema suures tõrvikutuledest valges vastuvõtusaalis rääkisid nad evangeeliumist. Kuningas kuulas ja arutas siis oma nõuandjatega. Üks aadlik ütles: „Elu on kui vastuvõtusaal. Sees on valge, soe ja pidu, väljas aga pime ja külm. Varblane lendab ühest saali otsast läbi akna sisse ja teisest saali otsast välja. Selline on elu. Sündides tuleme tundmatust, oleme veidi aega ruumis, soojas ja rõõmus, kuni on aeg teisest otsast välja lennata pimedasse ja külma tundmatusse tulevikku. Kas see uus usk teeb pimeduse meie jaoks valgeks?“ Meie, kes me ülestõusmisesse usume, oleme selles kindlad. Elu võib lõppeda nii kiiresti ja ootamatult, kuid lõpp ei ole lõpp. „Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest.“ (1 Kr 15, 17-20) Kristlase jaoks on maapealse elu lõpp imeline algus elule Kristusega taevas!
1Kn 1-2 Mt 12:38-50 Ps 45 Õp 12:7-9
