„Te leiate lapsukese.” (Luuka 2,12)
Jõulude aegu läks ameerika kristlik kirjanik Phil Yancey Londonis Händeli „Messiast” kuulama. Hommikupoolikul oli ta Inglismaa hiigluse sümboleid vaadanud: kroonjuveele ja kuldset septrit ning linnapea kuldset tõlda. Needsamad pildid pidid kerkima Jesaja kaasaaegsete silme ette, kui nad kuulsid lubadust „Siis ilmub Issanda au.“ (Js 40,5) Juudid mõtlesid kahtlemata tagasi Saalomoni hiilgaegadele, kui „kuld ja hõbe olid niisama tavalised kui kivid.” (2 Aj 1,15) Messias aga, kes välja ilmus, kandis endal alanduse hiilgust. Jumal, kes valitses armeede ja impeeriumite nagu malenuppude üle, ilmus maailma imiku näol, kes sõltus noorukeste vanemate peavarjust, toidust ja armastusest. „Londonis nägin silmapilke sellest, kuidas valitsejad sammuvad läbi maailma koos ihukaitsjate, fanfaaride, kirevate riiete ja kiiskavate ehetega. Kuninganna Elisabeth II külastas hiljuti USA-d ja tal oli kaasas ligi 2000 kg pagasit. Igaks sündmuseks kaks riietust, isiklik juuksur ja veel rida muid abilisi. Jumal tuli maailma tallis, ilma abilisteta ja kohata, kuhu vastsündinu panna. Inglid valgustasid taeva, kuid kes seda tähele pani? Harimatud karjased, kes teiste karja hoidsid. See lugu inspireeris episkopaalset preestrit, kes oli 1865. a. Petlemmas, kirjutama järgmised tuttavad sõnad: „Kui vaikselt, kui vaikselt antakse imetabane kingitus; nii annab Jumal inimsüdamele taevaõnnistusi. Ei või ükski kõrv tema tulemist kuulda, kuid selles patuses ilmas, kus nõrgad hinged ta vastu võtavad, hea Kristus leiab tee.””
Piiblisalmid tänaseks: Ilmutuse 9-11
