“Barnabas andis nõu võtta kaasa ka Johannes, aga Paulus pidas õigeks mitte võtta.” (Apostlite teod 15, 37-38)
Paulus ja Barnabas moodustasid suurepärase misjonimeeskonna. Oma esimesele reisile võtsid nad kaasa noore mehe nimega Johannes Markus, kes ilmselt koduigatsuse pärast enne aega tagasi Jeruusalemma pöördus. Oma teisele misjonireisile tahtis Barnabas taas Johannes Markust kaasa võtta, kuid Paulus keeldus. „Sellest tekkis nii suur tüli, et nad teineteisest lahkusid. Barnabas võttis enesega Markuse ja purjetas Küprosele. Paulus valis aga Siilase ja läks teele ning vennad andsid ta Issanda armu hooleks.“ (Ap 15, 39-40) Mõtle, kaks vaimuhiiglast ei suutnud oma erimeelsusi lahendada! Paulus oli oma loomult paindumatu eesmärgile pühendunud mees, Barnabas aga pehme meelega ja armastuväärne mees, kes uskus leppimisse ega kriipsutanud kedagi oma nimekirjast maha. Eelnevas lahkheli kirjeldavas loos on järngevad väärtuslikud õppetunnid. 1) on meil kõigil kalduvus perekonnaliikmete ja sõprade nõrkadele kohtadele läbi sõrmede vaadata. Juht, kes veresidemest objektiivselt mööda vaatab ja organisatsiooni jaoks kõige parema valib, on harv nähe. Eelneva tõttu kannatab Jumala antud visioon. 2) on mõnikord tarvis tarka ja usaldusväärset kolmandat poolt, kes probleemi lahendada aitab. Jeesus andis kirikus olevate probleemide lahendamiseks selged juhised. Esmalt tuleb minna ja nelja silma all probleemist rääkida. Teiseks, kui eelnev ei tööta, võtta üks või kaks inimest kaasa ja uuesti proovida. Kolmandaks tuleb küsimus koguduse vanemate ette viia ja nende abi paluda. (vt Mt 18, 15-18) Sellise käitumisjuhendi annab Piibel ja Sinagi peaksid seda järgima.
