“Joo, ja ma joodan ka su kaameleid!” 1. Moosese 24:46
Kui Aabrahami sulane jõudis linna, kus elas Naahor, pakkus Rebeka nimeline neiu talle vett juua. Kui sulane oli vee joonud, sõnas Rebeka: “Ma joodan ka su kaameleid.” Piiblis öeldakse, et Rebeka tühjendas kruusi “kähku” künasse ja jooksis tagasi kaevule. Need detailid tunduvad üsna tähtsusetud seni, kuni märkad, mis on kirjutatud ridade vahele: üks 10-liitrine ämber vett kaalub umbes kümme kilo. Janune kaamel võib korraga ära juua kümme ämbritäit ning karavanis oli kümme kaamelit! Arvuta natuke. Rebeka oli valmis tassima sada ämbritäit vett, et joota võõõra mehe kaameleid. Ta tegi kõik, mis temalt tollaseid kombeid arvestades mõistlik oodata oli, kuid ta tegi pisut enamgi. See oli tema elus pöördeline hetk. Tänu teenimisvalmidusele sai Rebekast Iisaku naine, sellest kujunes eluaegne seiklus ja Rebeka sai osaks pühast ajaloost. Tema nimi on tänapäevani meeles ja usuinimeste seas austatud. Rebeka ei teadnud, mis sel päeval kaalul oli. Ta ei pakkunud end tuhandet liitrit vett ammutama seetõttu, et teadis selle eest tulevat tasu. Tegemist oli vaid südamest lähtuva armastuse väljendamisega. Rebeka oli elav kinnitus Pühakirjas välja öeldud tõele: “Laisa hing igatseb asjata, aga virkade hing kosub.” (Õp 13:4). Kust oleme me pähe võtnud mõtte, et andes ei peaks tasu ega teenides tulemust ootama? Kindlasti mitte Piiblist! On tasu, mis tuleb kätte juba meie eluajal, kuid on ka tasu, millest saame osa tulevases elus igavikus. Elagem siis “…teades, et igaüks, kui ta on teinud midagi head, saab selle eest tasu Issanda käest, olgu ta ori või vaba.” (Ef 6:8).
Piiblisalmid tänaseks: Miika 1-7; Ilmutuse 13
