„Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud.” (Jk 2, 17)
Jaakobus küsis: „Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: „Mul on usk!”, aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa? Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: „Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!”, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku – mis oleks sellest kasu? Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud. Aga mõni võib öelda: „Sinul on usk, aga minul on teod.” Näita mulle oma usku lahus tegudest ja mina näitan sulle usku oma tegudega.“ (Jk 2, 14-18) Ookenaitäis usku ilma sobiva tegevuseta pole midagi muud kui ookeanitäis surnud ja kasutut usku. Teisest küljest võib tibake käiku lastud usku tuua ookeanitäie tulemusi. (vt Mt 13, 31-32) Tegevus annab usule elu ja jõu. Piibli usuretsept on lihtne, aga tõhus: 1) otsustad uskuda Jumala lubadusse ja tema jõusse midagi juhtuma panna, jättes „kuidas“ ja „millal“ tema otsustada. 2) otsustad käituda oma usust lähtuvalt enne konkreetseid tulemusi. 3) vastab Jumal Su usule, pidades oma lubadusi. „Jumal ei ole inimene, et ta valetaks, inimlaps, et ta kahetseks. Kas tema ütleb, aga ei tee või räägib, aga ei vii täide?“ (4 Ms, 23,19). Jeesus ütles: „Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud ja see saabki teile!“ (Mk 11,24). Nüüd on Sinu ülesanne tema lubaduse täitmist küsida ja sellele vastavalt käituda.
1Aj 7:20 – 9:44 Jh 8:31-41 Ps 30 Õp 25:13-17
