„Issand õnnistab oma rahvast rahuga.“ (Ps 29,11)
Kiiremini liikumine on meie rahu vähendanud. Räägitakse stressis assistendist, kes oma ülemusele ütles: „Kui see laine on möödas, siis saan närvivapustuse. Ma olen selle ära teeninud, ma väärin seda ja keegi ei võta seda minult ära.“ Meile võib see nalja teha, kuid ilmselt mõistad öeldut. Mõni aeg tagasi tähistasime aastaaegade vaheldumist. Kuid aastaajad tõid endaga kaasa kalendrid, mis tõid kaasa päevaplaanid ja need omakorda planeerijad ning personaalsed ajaorganiseerijad. Milleni see kõik viib? Meie tootlikkus kasvab, kuid seda elukvaliteedi arvelt. Ajakirja USA Today üks artikkel kirjeldab terapeut Ofer Zuri korraldatud konverentsi „Kiirus.com: Tähenduse otsimine uuel aastatuhandel.“ Mis Sa arvad, kus see konverents peeti? Californias, stressikeskuse südames, Silicon Valley´s. Osalejate kogunedes pani Zur tähele murelikke nägusid, tõsiseid ilmeid ja eemalolevat käitumist. Tema sisemine häirekell hakkas tööle, kui ta nägi neid saabumas telefonide ja arvutitega ning neid ettekannete ajal kasutamas. Zuri kommentaar eelneva kohta oli: „Kiirus on meie kinnisideeks muutunud. Meil on väga palju plaane, kuid nende teostamine juba niigi tihedas graafikus ei õnnestu. Ajasäästmise abivahendite hullus on tekitanud uue paradoksi – meil ei ole enam vaba aega.“ Kas tuleb tuttav ette? Kuhu siis rahu saamiseks minna? Mine Rahu Printsi juurde. Täna ütleb ta Sulle: “Kui sa ometi oleksid tähele pannud mu käske! Siis oleks su rahu olnud kui jõgi ja su õigus oleks olnud otsekui mere lained.” (Js 48,18)
1 Ts 1-5 Mt 22:15-22 Ps 135 Õp 7:21-23
