„Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.“ (Efeslastele 6, 12)
Kirjanik Jessie Penn-Lewis kirjutas oma raamatus „Sõda pühade vastu“ (“War on the Saints“) järgmist: „Peamine põhjus, miks kurjad võimud inimestes töötavad, on lisaks patule passiivsus.“ Seepärast kutsus apostel Paulus üles: „Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata.“ (1 Pt 5,8) Kas oled kunagi näinud, kuidas lõvi oma saagi alla kugistab? Niisamuti igatseb hingevaenlane Sind alla neelata. Ta kasutab selleks kõike – mõnu, võimu, survet, omandit, kirge ja teisi inimesi. Paulus kutsus meid üles valvsusele, et „saatan meid ei tüssaks. Sest tema mõtted ei ole meile teadmata.“ (2 Kr 2, 11) Kuidas end siis kaitsta? Kirjanik Neil T. Anderson ütles: „Meie kaitse saatana otserünnakute vastu on Jumala tõde valju häälega kuulutada.“ Miks hingevaenlane meie häält kuulma peab? Sest Jumal teab Sinu südame mõtteid, kuid tema mitte. (vt Jr 17, 9-10 ja Ps 139,1; 23-24) Saatana haardes olles tuleta meelde Jaakobuse neljanda peatüki seitsmendat salmi: „Alistuge siis Jumalale! Pange vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.“ (Jk 4,7) Toimi järgmiselt: 1) räägi Jumalaga enne, kui vaenlast ründama hakkad. „Ja hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!” (Ps 50,15) Teiseks lase vaenlasel oma häält kuulda. Räägi temaga lühidalt ja kindlameelselt. „Saatan, Jeesuse nimel, lõpeta igasugune tegevus minu vastu. Mine ära ja ära tule tagasi!“ Kas ta kuuletub? Sa oled öelnud ja talle vastu hakanud – tal ei ole muud võimalust. Ne 11-13 Jh 18:25-40 Ps 67 Õp 30:29-33
