,,Olge üksteise vastu hellad.’’ Roomlastele 12:10
Vahel mõtleme, et edukad on tugevad, kõva häälega ja kindlakäelised. Mõned tõlgendavad lahkust nõrkusena. Miski pole tõest kaugemal. Lahkus näitab sisemist tugevust, mida teised märkavad ja austavad. Aisopos kirjutas valmi, milles tuul ja päike vaidlesid selle üle, kes tugevam on. Tuul ütles: ,,Kas sa näed seda vanahärrat seal all? Ma võin panna oma mantlit seljast ära võtma kiiremini kui sina.’’ Päike nõustus ja peitis ennast pilve taha seniks, kuni tuul tormi puhus. Aga mida kõvemini ta puhus, seda tugevamalt tõmbas rändus mantlit endale ümber. Lõpuks andis tuul alla ja päike ilmus uuesti, naeratades lahkelt vanamehele. Ei läinud kaua, kui too pühkis otsaesist, võttis raske mantli seljast ja kõndis edasi. Päike teadis saladust: soojus, sõbralikkus ja õrn puudutus on alati efektiivsemad kui surve ja raev. Jeesus oli karm silmakirjatsejate vastu ja nende vastu, kes kasutasid teisi ära. Aga kõigile teistele, isegi ühiskonna poolt tagasilükatutele näitas ta suurt lahkust. Ta elas ebasõbralikus, hammas-hamba vastu kultuuris, kus ei olnud ühtegi vaimse tervise taastamise asutust, haiglat, orbudekodu ega armuandmise kohta. Siiski valas ta inimliku lahkuse piima igasse anumasse. Ristil näitas ta kõige lõplikumat lahkuse hinda. Seda tehes muutus maailm igaveseks. Seega: ,,Olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!’’
Piiblisalmid tänaseks: Kohtumõistjate 3-5; Luuka 24
