„Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ (Psalmid 23,1)
Kahekümne kolmanda salmi väga ilmekad pildid jäävad hästi meelde. Kirjanik Hannah Whitall Smith on öelnud: „Meil tuleb vaid taas oma lapsepõlves loetud salmikesi täiskasvanu tarkusega lugeda ja oma lapseliku usuga uskuda.“ Täiskasvanuna unustame märgata elu väikesi rõõme. Me peame meeles pidama: 1) kes meie karjane on. Issand on meie karjane. Tema on kõige allikas ja pääste tooja. Jeesus ütles: „Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.“ (Jh 10, 11) 2) mis on karjase töö – olla lammaste kaitsja ja toitja. Tema teab, kuidas erinevate lammaste eest hoolt kanda. Kaua enne seda, kui Jeesus tuli, ütles Jumal: „Siis ma tahan oma lambad päästa, et nad enam ei oleks saagiks ja ma mõistan kohut lamba ja lamba vahel. Ja ma panen neile üheainsa karjase, kes karjatab neid, oma sulase Taaveti. Tema hakkab neid karjatama ja on neile karjaseks.“ (Hs 34, 22-23) 3) mis on lamba töö – tema ülesanne on karjast usaldada. Me ei pea Jeesuse tööd tegema, see vaid kurnab ega too tulemust. Me peame uskuma, oma lapseliku siira usuga uskuma, et ta on pühendunud võimekas karjane, kelle peale loota saame. Teades, et tema headus ja arm on meiega meie elupäevadel, ta võtab endale tänase mure ja homsed probleemid.
2 Aj 9-12 Jh 11:28-37 Ps 102:18-28 Õp 27:13-16
