„Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale.“ (Luuka evngeelium 15,20)
Head vanemad üritavad oma lapsi ühepalju armastada. Kuid last, kes meid kõige enam vajab, armastame me eriti. Kirjanik ja humorist Erma Bombeck kirjutas kord: „Igal emal on lemmiklaps. Ta ei saa sinna midgi parata. Ta on ainult inimene. Mul on ka lemmiklaps – laps, kellega mul on eriline side. Mu lemmiklaps oli oma sünnipäeval liiga haige, et jäätist süüa, tal oli jõulude ajal mumps, ta kandis ka öösel jalatugesid, oli öösel palavikus, tal oli astmahoog ja traumapunktis kandsin ma teda. Mu lemmiklaps keeras klavertitunni vussi, tegi emakeelevõistlusel vigu, jooksis jalgpallis valele poole ja tema ratas varastati ta hooletuse pärast ära. Mu lemmiklaps oli tujukas ja isekas. Ta oli haavatav, üksik, ebakindel ja lihtsalt imeline. Kõigil on oma lemmiklaps. See laps, kes sind just praegu kõige rohkem vajab. Mis iganes põhjusel, peamiselt lihtsalt, et oleksid olemas.“ Või nagu Jeesus kadunud poja kohta ütles: „Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (lk 15,20)
1 Sm 24-26 Lk 24:36-44 Ps 51 Õp 22:12-16
