„Seepärast jätab mees oma isa ja ema.“ (Matteuse evangeelium 19,5)
Oma lastest lahti laskmine on üks kõige raskemaid ülesandeid vanemaks olemise juures. Koomik Erma Bombeck võrdles seda tuulelohe lennutamisega. „Isa ja ema jooksevad, et lohe lendu saada. Pikapeale ja suure ponnistuse järel saavad nad lohe õhku. Ja just siis, kui nad arvavad, et kõik on korras, ähvardab oht. Lohe võtab suuna elektriliinide ja puulatvade suunas. See on hirmutav hetk. Järsku tuleb aga uus tuulehoog ja paiskab lohe üles. Isa ja ema hakkavad kiiresti nööri järele andma. Uues kõrguses on lohe raske kinni hoida. Vanemad on oma võimekuse piiril ja mõtlevad, mida edasi teha. Pisike loheke tahab vabadusse. See tõuseb kõrgemale ja kõrgemale. Isa seisab lõpuks kikivarvukil ja jõnksub tuulelohe liikumisega kaasa. Lõpuks hoiab ta lohe nööri vaid kahe näpu vahel ja on aeg sellest lahti lasta. Vabanedes lendleb lohe aina kõrgemale Jumala kaunisse taevasse ja lõpuks on see vaid täpike sinises taevas. Vanemad on õnnelikud ja kurvad üheaegselt – nende töö on tehtud. See ei olnud raske, vaid täis armastust. Kuhu küll kõik need aastad kadusid?“ Vanemaks olemine on imeline ja hirmutav korraga, miski, mis meile algusest kaasa on antud. Lõpliku lahti laskmisega on Sinu töö vanemana tehtud. Tuulelohe on vaba ja Sina oled ka vaba. Mis edasi? Küsi Jumala käest, mis edasi – temal on Sinu elu jaoks plaan. Esr 10 Jh 7:45-53 Ps 30 Õp 25:13-17
