„Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid.“ (Mk 10,14)
Mis tunne võis jüngritel olla, kui Jeesus nad eemale lükkas ja lapsed enda juurde kutsus? Ta andis igale lapsele väärtuse ja eneseväärikuse. Mind kuulates ütled mulle, et minu sõnad on olulised. Ütled ka, et mina olen oluline. Kuuldes sõnu, mis eemale tõukavad, keelavad ja kuritarvitavad, sureb lapse loomingulisus ja enesekindlus. Kuidas näeb elu aga ilma nende kaheta välja? Lapsevanem, kas Sina kuulad? Surve lastele on suur. Meie vanglates on lapsed, kes on teinud täiskasvanute kuritegusid. Neid uurides avastame, et nad õppisid oma tundeid alla suruma ja lõpetasid kurvalt. Lapsena mänguasja haamriga puruks tampides või täiskasvanuna rusikaid kellegi väiksema sisse tagudes võib särgisuurus küll muutunud olla, aga sõnum kehas on ikka sama. Keegi ei kuula, keegi ei mõista, keegi ei hooli. Vaata Sina oma kodu üle ja pane oma lapse elu vundament kokku headest mälestustest.
