“Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest…” Heebrealastele 10:23
Su ümber on tänagi inimesi, kes elavad lootuseta. Vaata neid, nad naeratavad, kuid nende silmad on kurvad. Nad räägivad, kuid nende häälest on kadunud kõla. Nad on justkui mannekeenid, kes on riidesse pandud, kuid ei liigu kuhugi, sest nad tunnevad lootusetust. Kristuse järgijana ei pea Sina sedasi elama. “Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud.” Meie lootus ei ole õnneasi, see pole nagu loteriil võitmine. Ei, meie lootus on kindlus selles, et Jumal teeb seda, mida on öelnud. Keegi ei teadnud seda Taavetist paremini. Tal oli igati põhjust lootust kaotada. Pärast seda, kui Saamuel oli ta järgmiseks Iisraeli kuningaks võidnud, tuli tal oodata seitse aastat, mil troonil istus paranoiade all kannatav endine kuningas. Taavetil tuli elu eest põgeneda ning vaenlastest piiratuna koobastes redutada. Ta nägi, kuidas Iisrael hävitati, kuidas ta sõbrad tapeti ja perekond vangi võeti. Ometi ei löönud ta kõhklema ega andnud alla. Seistes silmitsi olukordadega, mis enamuse meist maha niidaksid, ütles psalmist: “Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!” (Ps 39:8). “…õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.” (Ps 30:6). Teisisõnu: “Küll asjad lähevad paremaks!” Sellise suhtumisega ei ole võimalik kaotajaks jääda. Taavetist sai kuningas, sest ta ei kaotanud kunagi usku Jumala tõotustesse. Need tõotused hoidsid ta fookust õiges kohas, need aitasid tal olukordadest kõrgemale tõusta ja edasi minna! Mida on Jumal Sinule tõotanud? Toetu Tema Sõnale ning anna teada: “Jumal on seda tõotanud, ma usun sellesse ja see paneb kõik paika!”
Piiblisalmid tänaseks: Matteuse 21-22
