„Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!” (Luuka evangeelium 18, 13)
Jeesus ütles: „Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.” Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!” Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine.” (Lk 18, 10-14) Nende kahe erinevus seisnes selles, et variser oli patune hinges ja tölner lihas. Uhkus pani variseri eest taevaukse kinni ja alandlikkus tegi selle tölnerile lahti. Variser ütles, et on süüta ja läks süütunnet tundes koju. Tölner tunnistas, et on süüdi ning läks süüta koju. Ta ütles Jumalale: „Issand, ma tunnistan, et juba tead tõde mu kohta. Ma olen patune mees, patuse südamega. Issand, kas mõistad mu õigeks?“ Jumal tahtiski seda kuulda, et ta päästa ja Jumal ootab sama ka Sinult. Js 58-62 Lk 4:1-13 Ps 89:1-14 Õp 2:20
