Usus oli Aabraham kuulekas ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.” (Heebrealastele 11,8)
Kes ei ihkaks endale sellist edu nagu oli Aabrahamil? Ta oli kuulus, rikas ja „Jumala sõber“ (Jk 2,23) Kas saab veel paremaks minna? Kuid Aabrahami lugu algab sõnadega: „Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.“ (Hb 11,8) Aabraham suutis seda teha, sest uskus. Vastupanu muutusele tuleb kahtluse ja hirmu tõttu. Me kardame, et kaotame. Iga möödapääsmatu muutuse puhul on meie esimene küsimus: „Kuidas see mind mõjutab?“ Kui näiteks meie tööandja ütleb, et ta planeerib osasid töötajaid vallandada, siis ei mõtle me esimese hooga nende põhjuste peale, mis ülemust seda tegema sunnivad. Meie esime mõte on hoopis: „Kas mind võidakse vallandada?“ Selline see inimloomus kord juba on. Niipea, kui muutus ees terendab, valdab meid üksinduse ja abituse tunne. Kust sellistel hetkel abi leida? Jumalas! Tema on meile lubanud: „Teie eluviis olgu rahaahnuseta, jääge rahule sellega, mis teil on, sest tema on öelnud: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” Nii võime julgesti öelda: „Issand on minu abimees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?”“ (Hb 13,5-6) Ära muretse. Tundmatu Sulle, kuid teada ja tuttav Jumalale. Ja see, kes kõige eest on hoolitsenud, on ees läinud ettevalmistusi tegema. (vt 5 Ms 31,8)
Ül 1-4 Lk 2:34-40 Ps 17 Õp 16:12-15
