„Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!“ (Psalmid 141,3)
Kui Sul on kalduvus taga rääkida, siis loe järgmist hoolikalt: „Ma halvan ilma tapmata. Ma murran südameid ja rikun elusid. Ma olen salakaval ja pahatahtlik ning saan aastatega tugevamaks. Mida enam mind tsiteeritakse, seda rohkem usutakse. Ma lokkan igal sotsiaalsel tasandil. Minu ohvrid on abitud ega saa end minu eest kaitsta, sest mul ei ole nime ega nägu. Minu leidmine on võimatu. Mida enam püüad, seda tabamatumaks muutun. Mul ei ole sõpru. Kui kellegi nime rikun, siis ei ole see enam kunagi sama. Ma kukutan valitsusi, lõhun abielusid ja panen süütuid inimesi pisaraid valama. Kes ma olen? Minu nimi on klatš!“ Saalomon ütles: „Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja lähevad otse sisikonna soppidesse.“ (Õpetussõnad 18,8) Jeesus ütles tagarääkimise patu kohta järgmist: „Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.” (Mt 13, 36-37) Ühel päeval seisame Jumala ees, kes meid hindab ja autasustab. Ilmutuse raamatu kahekümnenda peatüki kaheteistkümnendas värsis on kirjas: „Ning raamatud avati.“ Mitte üks raamat, vaid raamatud. Kas see võib tähendada, et on olemas „sõnade raamat“? Kui usud, et selline raamat võib olemas olla, siis ei murra Sa kellegi südant nende saladusi teistele jagades, nende usaldust kuritarvitades, nende head nime rikkudes ja nende enesehinnangut õõnestades. Taavet palvetas: „Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!“ (Ps 141,3) Meil kõigi on hea seda aeg-ajalt enda üle paluda.
Esr 9-10 Jh 7:1-13 Ps 104:1-18 Õp 24:26-27
