“…Deemas mu maha jätnud…” 2. Timoteosele 4:10
Paulus kirjutab Pühakirja ühed kurvemad sõnad: “…praegust ajastut armastama hakates on Deemas mu maha jätnud…” Jooksja on komistanud. Ühe uskliku elust on valgus kadunud. Miks? 1. Kas talle ei meeldinud kristlasena vähemuses olemine? Öeldakse, et kirikuajaloos polnud üks, vaid kaks Martin Lutherit. Mõlemad said samasuguse ilmutuse usu kaudu õigeksmõistmisest kui päästeteest. Esimene kirjutas selle üles, kuid peitis kirja võimude ees kartma lüües kloostrimüüri sisse. Teine aga naelutas selle Wittenbergi lossikiriku uksele ja lõi aluse reformatsioonile. Kristus tõotas, et meie sõnum on võimas, kuid mitte alati populaarne: “Ära karda, sa pisike karjake…” (Lk 12:32). Kanna oma vähemuse staatust kui aumärki! 2. Kas doktriini terav mõõk lõi ta vankuma? Me jagame sõnumit, mida inimesed vajavad, kuid mida nad sugugi alati kuulda ei soovi. Isegi mõned kristlased ei taha seda kuulata. “Siis paljud tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: “See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?” … Seepeale lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga.” (Jh 6:60, 66). Sa ütled: “Aga kui me oleme inimstega liiga karmid, lähevad nad meie jaoks kaotsi.” Jah, nii läheb, kui oleme tähenärijad, kui aga oleme piibellikud, aitame kaasa Jumala meeste ja naiste tekkele, kes säravad kui tulukesed pimedas maailmas. Jeesus ütles: “…te … tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.” (Jh 8:32). Vahel viib tõde inimesed enne vabastamist väänajast läbi. Sellest hoolimata tuleb meil evangeeliumi kuulutada!
Piiblisalmid tänaseks: Habakuk 1-3; Ilmutuse 15
