„Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole.“ (Filiplastele 3, 13)
Kõige raskem on andestada neile, kes Sulle väga haiget teinud on. Sa tead, et pead andestama, sest viha pidamine on kui imiku äiutamine, see kasvab aina suuremaks. See teadmine ei tee andestamist kergemaks. Andestamine on otsus, mitte tunne. Kui ootad, kuni Sa nii tundma hakkad, siis riskid jääda põlguse püünisesse. Kui Peetrus Jeesuselt küsis, mitu korda ta andestama peaks, siis vastas Jeesus: „Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kasvõi seitsekümmend seitse korda.“ (Mt 18, 22) Teiste sõnadega, andesta ja jätka andestamist kuni seda enam tegema ei peal. Pane aga tähele järgmist: 1) ei tähenda andestamine, et pead Sulle halba teinud inimesega sõbrustama, eriti siis, kui ta ei kahetse oma tegusid ja käitub samamoodi edasi. 2) ei tähenda andestamine, et kiidad nende inimeste tegevuse heaks või oled nendega nõus. 3) ei tähenda see, et nad ei pea oma tegude eest vastutust kandma. See tähendab, et Sina saad vabaks ja saad oma eluga edasi minna. 4) ei tähenda andestamine, et unustad, vaid et mõtled sellest armu, mitte põlgusega. Ära lase hingevaenlasel end veenda selles, et Sa ei ole andestanud, kuna mäletad üleastumist. Andestamine on õpitud tegevus. Mida enam seda praktiseerid, seda paremaks saad. See juhtub siis, kui püüad inimest, kes Sulle liiga tegi, mõista ja tema vastu kaastundlik olla. Na 1-3 Jh 6:25-34 Ps 98 Õp 24:15-18
