“…me peame üksteist armastama.” 2. Johannese 5
Kuna Jumala olemus ja loomus on armastus, siis oleme meiegi just teisi armastades kõige enam Tema moodi. Paulus kirjutas: “Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.” (1Kr 13:3). Armastust ei saa õppida ega harjutada teistest eraldatult. Selleks on tarvis olla koos inimestega, ärritavate, ebatäiuslike, nõudlike ja pettumust valmistavate inimestega. Vahel käitume justkui oleks inimsuhted miski, mis tuleb kuidagi oma päevakavasse punnitada. Räägime teiste jaoks “aja leidmisest” ja “aja tegemisest”. Jeesus võttis aga kõige tähtsama kokku kahe lausega: “Armasta Jumalat. Armasta ligimest.” (Mt 22:37-40). Suhted, mitte asjad, on need, mis on elus tegelikult olulised. Miks me siis ikkagi laseme suhetel asjade ja muu nahka minna? Sest kui elu muutub liiga koormavaks, hakkame suhetest üle libisema, hoiame lähedaste arvelt kokku aega, energiat ja tähelepanu, mida hea suhe aga nõuab. Oleme üha enam hõivatud elatise teenimise, arvete maksmise ja sihtide saavutamisega justkui see olekski elumõte. Kuid see pole! Elu mõte on õppida armastama Jumalat ja inimesi. Kui elust armastus ära võtta, ei jää järgi mitte midagi! Ema Teresa on öelnud: “Ei loe see, kui palju sa teed, vaid kui palju armastust sellesse paned.” Armastus on suure pärandi saladus. Elu lõpul saame kõik aru, et suhted ongi elus põhilised. Tark on see selgeks saada pigem varem, kui hiljem. Ära oota, kuni selleks on juba hilja!
Piiblisalmid tänaseks: Psalm 25-30; Galaatlastele 4
