Nüüd, vennad, kutsun ma teid tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks.“ (Roomlastele 12, 1)
Preisimaa kuninga Frederik William III riigikassa oli pikast sõjapidamisest tühi. Ta keeldus oma vaelnastele alla andmast ega tahtnud oma rahvast alt vedada. Ta palus Preisimaa naistel tuua oma kuld- ja hõbeehted, et nendega riigile vajalike kaupade eest maksta. Igale naisele, kes oma ehted tõi, andis kuningas tänutäheks rauast ehte. Sellele oli graveeritud: „Andsin kulla raua vastu, 1813.“ Naised väärtustasid kuninga kingitust rohkem kui oma ehteid. Need ehted tõestasid nende ohvrit kuningale. Üheksateistkümnenda sajandi Preisimaal muutus ehete kandmine ebapoplulaarseks ning rauast risti kandmine populaarseks. Kristlase elus on kaks poolt: õnnistus ja ohverdus. Paulus ütles: „Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust.“ (Fl 3,8) Jeesus sõnastas jüngriks olemise hinna: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!“ (Mt 16, 24) 1 Kn 12-13 Lk 12:1-12 Ps 58 Õp 6:12-15
