„Hea on tänada Issandat.“ (Psalmid 92,2)
Kirjanik Fulton Oursler rääkis loo eakast medõest Annast. Anna sündis USA osariigi Marylandi idakaldal ja oli nii Fultoni kui ka tema ema sünni juures. Annalt sai Fulton oma elu kõige parema tänulikkuse õppetunni. „Ma mäletan, et ta istus meie köögis söögilaua ääres, vanad pruunid käed tärgeldatud põllel palveks kokku pandud ja sosistad kähiseva häälega: „Olen oma toiduinete eest väga tänulik, Issand.“ Küsisin tema käest, mida toiduained tähendavad ja ta ültes, et need on asjad, mida me sööme. „Aga toitu saab ju nagunii, ükskõik, kas tänad Jumalat või mitte,“ ütlesin ma talle. „Jah, see on tõsi,“ vastas ta, „aga tänulikkus teeb kõige maitse paremaks.“ Rõõm, mis tuleb millegi uue või kaua oodatu saamisest, on ajutine ning asendub kiiresti järgmise sooviga. Saalomon ütles selle kohta nii: „Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast.“ (Kg 1,8) Lahenduseks on tänulik suhtumine. Regulaarne Jumala headuse meenutamine ja tema tänamine paneb õnnistusi märkama, neid nautima ja isa tänama. Lauliku süda oli tänu täis. Ta kirjutas: „Hea on tänada Issandat ja mängida sinu nimele, Kõigekõrgem, hommikul kuulutada sinu heldust ja öösel su ustavust.“ (Ps 92, 2-3) Ole alati Jumalale tänulik. 1 Sm 8-10 Mk 16:9-20 Ps 60 Õp 22:7-11
