„Et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda.“ (Rm 12,3)
Jumal ütles Moosesele: „Tule nüüd, ma läkitan su vaarao juurde, ja vii mu rahvas, Iisraeli lapsed, Egiptusest välja!” (2 Ms 3,10) Selle asemel, et Jumala plaani austusavalduseks pidada, ei tahtnud Mooses ülesannet enda peale võtta: „Kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde ja viia Iisraeli lapsed Egiptusest välja?” (2 Ms 3,11) Mooses kasvas üles vaarao lapselapsena ja see oli hea ettevalmistus eesseisvaks tööks, kuid egiptlase tapmise pärast oli Mooses nüüd eksiilis. Tema ettevaatlikkust on lihtne kritiseerida, kuid nagu kirjanik Mark Roberts mainib: „Tarkadel juhtidel on teatud vastumeelsus, mille aluseks on alandlikkus ja juhtimisega kaasneva vastutuse tõsiselt võtmine. Pealegi, Jumal valis Moosese meelega, teades, et talle on see vastumeelne. Jumal oleks võinud leida kellegi enesekindlama, kuid ei teinud seda. Olukord oleks olnud hoopis teine, kui Mooses oleks vastanud: „Pole probleemi, Jumal. Valisid õige mehe, mul on aastatepikkune kogemus vaarao majas.“ Kas keegi nii enesekindel olnuks õige valik? Kahtlen selles. Meie vastumeelsus juhtida tuleb selgest arusaamast meie endi piirangutest ja ehtsast raske vastutuskoorma ära tundmisest. Just see terve kindlus ongi kõige sobivama juhi aluseks. Selle asemel, et Moosese oskusi ja saavutusi ritta seada, ütles Jumal lihtsalt: „Olen Sinuga.“ (2 Ms 3, 12) Teisisõnu „Tean, et Sa ei saa seda üksinda teha, aga olen sinuga ja see on kõige olulisem.““ Paulus kirjutas: „Et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud.“ (Rm 12,3) Ei ole oluline, kui palju inimesi Sind järgib, oluline on liikuda Jumala jõus, mitte enda omas. „Sest Jumala riik ei ole ju sõnades, vaid väes.“ (1 Kr 4,20)
