„Teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga.“ (Galaatlastele 6,1)
Mõnikord saame peale kukkumist ise püsti, teinekord vajame abi. Kahjuks ei ole kõik kristlased abivalmid. Mõned neist võivad arvata, et heade tegude tegemine on patulunastus. Paulus lükkas selle arvamuse ümber, kirjutades järgmist: „Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.“ (Ef 4, 32) Miks peaksime siis taastajad olema? 1) sest Jumal ootab seda meilt. „Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks kiusatusse.“ (Gl 6,1) Uhkus paneb meid käe ulatamise asemel sõrmega viibutama. Uhkus paneb meid arvama, et oleme teistest paremad ega kuku nagu nemad. Paulus kirjutas: „Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks!“ (1 Kr 10, 12) 2) sest Jeesus näitab meile eeskuju. Jeesus ei kiitnud heaks variseride religioosse maski taha peidetud patte, kuid ei mõistnud kunagi hukka kiusatusse langenuid. Niipea, kui nad Jeesuse poole käe sirutasid, aitas ta nad püsti. Keegi on öelnud, et kirik on ainus armee, kes oma haavatuid tulistab. Inimeste silmad on meie peal ja nad vaatavad, kas meie sõnad ja teod armust ühtivad. Elagem Sõna järgi.
Ii 32-34 Lk 20:9-19 Ps 69:1-18 Õp 8:27-29
