“…armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast…” 1. Johannese 4:7
Piiblis õpetatakse selgesõnaliselt endast lugupidamist, kuid mõistetakse hukka omakasupüüdlikkus. Kui Jeesuselt küsiti, mis on suurim käsk, ütles Ta, et meil tuleb armastada Jumalat kogu südamest ning armastada ligimest samasuguse hoolega, mida näitame üles enda vastu (Mk 12:30-31). Kui oleme vaid enesega hõivatud, siis kaotab elu meie jaoks mõtte. Selleks on Jumala armastamine ja teenimine ning ligimeste armastamine ja teenimine. Ühes 2003. aastal välja antud raportis pealkirjaga “Kodeeritud ühendusse astumine” tõdesid teadlased, et on avastanud, et oleme bioloogiliselt kujundatud leidma elule mõtet suhete kaudu.
Chuck Colson ütles: “Pärast ligi kaheksat aastakümmet võin seda kinnitada. Mu ainsaks suurimaks rõõmuks on enda andmine teistele ja vastutasuks nende arengu nägemine. Ilma pühendumiseta pole võimalik seda avastada. Kõigepealt sain sellest aimu, nähes, kuidas mu vanemad kodus surivoodil olevate vanavanemate eest hoolitsesid. Hiljem nägin seda ka mereväes. Pole võimalik minna lahingusse ja käsutada 45 meest, milleks mind koolitatud oli, kui kõik pole üksteisele pühendunud. Kui su kõrval olev mees su seljatagust ei kata, saad surma. Pühendumisest loobumise kaudu on meie ennastimetlev kultuur kaotanud ühe asja, mida ta samas meeleheitlikult otsib – õnne. Pühendumiseta on meie isiklik elu kasutu ja viljatu. Pühendumiseta pole me elul mõtet ega eesmärki. Pealegi, kui miski pole väärt, et selle nimel surra, pole miski ka väärt, et selle nimel elada. Jeesus õpetas, et ainus viis külluslikuks eluks on oma huvidele suremine ja enese täielik üleandmine Jumalale ning nendele, kes vajavad seda, mis Jumal Sulle andnud on.”
Piiblisalmid tänaseks: Psalm 84-91; Filiplastele 1
