Ülestõusmispühade 1. püha
„Ja vabastaks need, kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves.“ (Heebrealastele 2,5)
Chales Lindbergh, esimene mees, kes üksi üle Atlandi ookeani lendas, vähki suremas oli, siis soovis surres, et järgmised sõnad tema matusetalitusel kõvasti ette loetaks: „Me anname Charles A. Lindberghi keha tema viimasesse puhkepaika, kuid tema hinge anname me Jumalale, teades, et surm on vaid olemise uus seiklus ning meenutame, mida Jeesus ristil ütles. „Isa, Sinu kätte annam ma oma vaimu.““ Surm on olemise uus seiklus ning pole vaja seda ei karta ega eirata. Kristuse pärast võid surmale rõõmu ja kindlusega vastu minna. Jeesuse ülestõusmine tagab Sinu oma. Aristoteles eksis, kui ütles, et surma tuleb karta. Kreeklased eksisid: Kaaroni paadimess ei vii meid Styxi jõest unustusse päikeseta hingede maale. Kristlasena ei maeta Sind, vaid istutatakse. „Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles.“ (1 Kr 15, 42-43) Kord küsis üks mees Assisi Franciskuse käest, kes oma aias heina tegi, mida ta teeks, kui teaks, et päikeseloojangul ära sureb. „Teeksin heina ära,“ ütles Franciskus. Siin oli mees, kes oli valmis surema ilma hirmuta. Nii tuleb ka elada – ilma hirmuta ja lõpuni. 1Kr 15 Lk 24:1-12
