„Kes noomimist tähele paneb, seda austatakse.“ (Õpetussõnad 13,18)
Ebasõbralik vastuseis ei meeldi ilmselt kellelegi, kuid ilma ei ole võimalik kasvada. Viisakas vastuseis on aga „tõtt rääkides armastuses kasvamine.“ (Ef 4,15) Jumal näitab meile meie juures kohti, kus kasvama peame. Ja ta ootab, et aitaksime teisi ka. Kahjuks ei ole teiste kasvamist vajavate kohtadele näitamine alati lihtne. Mida siis teha? 1) räägi inimesega, mitte inimesest. Terve konfrontatsioon peaks olema otsekohene ja võimalusel nelja silma all. Oluline on olla hoolitsev ja oma sõnum leebe kindlusega edasi anda. Kui inimestel on valus, siis käitu nendega hoolikalt. 2) ära liialda. Too konkreetseid näiteid. Ära peida end Jumala taha, öeldes, et Jumal on Sulle teise eksimusi näidanud. Ära lase oma tunnetel üle pea kasvada. 3) ära tekita süümepiinu, vaid aita. Ära jäta kedagi ilma selge suunata segadusse. See ei ole aus ega mõistlik, vaid võib probleeme juurde tekitada. Parim viis on rahulikult probleem välja selgitada ja leida viise selle lahendamiseks. Sinu eesmärk ei ole kedagi häbiposti panna, vaid nad õigele teele aidata. 4) ära kritiseeri, vaid näita üles kaastunnet. Ilma kaastundeta kõlab konfrontatsioon kriitikana.
Js 30-33 Lk 9:37-45 Ps 145:1-13 Õp 4:20-22
