“Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad…, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed…” Efeslaste 2:19
Nathaniel Hawthorne on öelnud: “Ükski inimene ei suuda ükskõik mis aja jooskul olla enda jaoks ühe ja teiste jaoks teise näoga ilma, et ta lõpuks segadusse satuks, missugune ta tõeline pale on.” Meile meeldib avalikkuse ees maski kanda, kuid vaid siis, kui end üksteisele avame, saame tõeliselt muutuda ja areneda. “Aga kui me käime valguses, … siis on meil osadus omavahel…” (1Jh 1:7). Keegi on kirjutanud: “Maailm arvab ekslikult, et lähedus tekib pimeduses, kuid Jumal ütleb, et see tekib valguses. Pimedus peidab meie probleemid, kuid kui oleme valmis tooma need valguse kätte, kaotavad nad oma jõu, meie aga leiame andestuse, meie haavad saavad parandatud ja me saame edasi minna.” Me kardame olla läbinähtavad, ometi on see ainus võimalus saada vaimulikult ja emotsionaalselt terveks. Mitte keegi meist pole üksi nii tugev kui oleme ühiselt. Kui teised käivad koos meiega ning julgustavad meid, oleme ka usus püsivamad. Uues Testamendis on meid korduvalt kutsutud üksteisele pühenduma, üksteisele alistuma, üksteist aktsepteerima ja õpetama, üksteise koormaid kandma, üksteist austama, üksteise eest palvetama ja üksteist armastama. Sa ei ole kõigi koguduseliikmete eest vastutav, kuid Sa oled nende ees vastutav. Jumal ootab, et teeksid kõik endast oleneva, et neid teenida. Paulus kutsus Roomas elavaid usklikke üles, öeldes: “Ma ju igatsen teid näha, et ma võiksin teile jagada mõnda vaimulikku andi teie kinnituseks, see aga tähendab: teie keskel leida üheskoos julgustust mõlemapoolse usu, teie ja minu oma varal.” (Rm 1:11-12). Asi ongi selles!
Piiblisalmid tänaseks: Apostlite teod 10-12
