„Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!““ (1. Moosese raamat 12,1)
Keegi on kirjutanud: „Kas sa tahaksid omale lapsi, kellele pead terve elu ette ütlema, mida nad tegema peavad? Ilmselt mitte, sest vanemaks olemise üks peamisi eesmärke on kasvatada lastest häid ja otsustusvõimeisi inimesi. Ainus viis seda teha on lasta neil teha palju otsuseid. See tähendab ka, et osad neist otsustest on valed. Nii nad õpivad. Tihti tahab Jumal, et Sa otsustaksid, sest otsuste tegemine on üks olulise iseloomu kujundajaid. Jumal keskendub iseloomu, mitte tingimuste muutmisele.“ Aabraham ei küsinud: „Issand, kuhu sa mind viid? Kuidas seal töö ja elukohaga on? Kas arstiabi ja koolisüsteem on seal hea?“ Piiblis on kirjas: „Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.“ (Hb 11, 8) Aabraham otsustas Jumalat järgida ning kõik tema kätte usaldada ning ta ei pidanud pettuma. Jumal ei avalda kõike pisiasjadeni, kuid annab meile tarkust. „Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid ja talle antakse.“ (Jk 1,5). Ta teeb seda, sest otsuste tegemise oskus on oluline. Ne 11-13 Lk 22:14-23 Ps 78:56-64 Õp 24:5-9
