“Kui su sõnad avanevad, annavad nad valgust, tehes arukaks kohtlasi.” Psalm 119:130
Instrumentaallennupädevusmärke saamiseks on piloodil treeninglendude ajal saatjaks instruktor. Instruktor paneb õpilasele pähe suure nokaga mütsi, nii et õpilane näeb vaid enda ees laiuvat kontrollpaneeli, sest see ongi kõik, mida sa tormistes tingimustes lennates näed. Piloot peab õppima samaaegselt erinevate manöövrite tegemisega kasutama mõõteriistu ja raadiovastuvõtjat ning maandama lennuki täpselt maandumisrajale. Seda kõike tuleb teha nii, et sa isegi ei vaata, kus asud, saamata selle kohta oma meeltelt vähimatki kinnitust. Säärasest simuleeritud “pimedusest”, mis tekitab võhiku jaoks suurt segadust, saab distsiplineeritud treenimisega peagi üle. “Kapuutsi all” tehtud lennud muutuvad tavapäraseks rutiiniks. Mis juhtub, kui elu katsumused viskavad ettevalmistuseta kristlased pimedusse? Nad hakkavad mõistatama, mis ometi toimub. Kõik läks ju hästi, ees paistis vaid ilus ja selge ilm. Nüüd on nad aga suunataju kaotanud, sest pole veetnud aega Jumala Sõnaga. Nad pole treeninud end usaldama Jumalat vaatamata sellele, mida näevad või tunnevad, seepärast kaotavad nad julguse, mõnikord langevad isegi tagasi, vahel süüdistavad Jumalat ja lasevad kibestumisel maad võtta. Paulus kirjutas Timoteosele: “Püüa hoolega osutuda Jumala ees kõlblikuks töötegijana, kel pole tarvis häbeneda, kes tõe sõna kuulutab õigesti.” (2Tm 2:15).
Piiblisalmid tänaseks: Jesaja 32-35; Heebrealastele 1
