„Issand, õpeta meidki palvetama.“ (Luuka evangeelium 11,1)
Üks pastor ütles väga avameelselt palve kohta: „Palve on üks minu suuri väljakutseid. Väga raske on regulaarselt palvetada ning eriti raske jääda arvamuse juurde, et see teeb head.“ Enamiku jaoks on palvetada raske. Teame küll, et see peaks olema dialoog, aga tihti tundub see monoloogina. Pole midagi hullemat, kui rääkida kellegagi, kes vestluses osaleda ei taha. Võime mõnikord arutleda selle üle, kuidas palvetada nii, et Jumal annaks, mida tahame. Kord küsiti väikese poisi käest, kas ta palvetab igal õhtul. „Ei,“ vastas poiss „mõnikord ei ole mul midagi vaja.“ Palve ei seisne rõnade rohkuses ega selles, kui kaua palves oled. See on tutvumine, suhte loomine, kuulamine ja enda avamine. Kärast eemale minnes ja Jumalaga vaikses kohas koos olemine on üks viise Jumalale näidata, et võtad teda tõsiselt. Laulik ütles: „Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib.“ (Ps 91,1) On Sul koht, kus saad koos Jumalaga segamatult koos olla? 1Pt 1-5 Mt 14:22-36 Ps 119:25-32 Pro 17:11-15
