“Temal oli aga viisiks minna tühja paika ja seal palvetada.” Luuka 5:16
Palve on kristliku elu ning ka koguduse elu ja teenimistöö alustala. Nii nagu vundament kindlustab maja stabiilsuse, nii annab ka palve kindluse, millele võid loota ja toetuda. Pole siis ime, et saatan pingutab igati, et hoida Sind muude asjadega rakkes ja kõrvale juhitud, et laseksid käest regulaarse ja sügava suhtluse taevase Isaga. Kuid on keegi, kelle palveelu saatanal ei õnnestunud segada – see oli Jeesus. Tema on meile suurimaks eeskujuks. Ta alustas ja lõpetas oma teenimistöö palves. Markuse evangeeliumi alguses, kus kirjeldatakse Jeesuse kiireimat ja tihedamat päeva, näeme, kuidas Jeesus tõusis enne kukke ja koitu, et minna palvetama. Ka Luukas kirjutas: “Temal oli aga viisiks minna tühja paika ja seal palvetada.” Palvetamine oli Jeesuse igapäevane harjumus! Ketsemani aias palvetas Ta intensiivsusega, milleks keegi meist suuteline pole. Pole siis ime, et jüngrid palusid, et Ta neid palvetama õpetaks. Kui tähtis palve siis ikkagi on? Uuri Peetruselt. Just Kristuse palve oli see, mis hoidis Peetrust hävingust, kui ta Issanda salgas, see päästis ta ning viis lõpuks koguduse eestvedajaks. Ainus põhjus, miks läbikukkumised Sind sagedamini ei taba, on see, et Jeesus palvetab ka Sinu eest (Jh 17:20; Hb 7:25). Seega on sõnum üsna selge – kui Jeesus pidi palvetama, siis peame meiegi. Enamgi veel, kui viivitad palvetamisega, oodates õiget või Vaimu liikumist, siis jääd millestki ilma. Püha Vaim on Sind juba palvetama liigutanud, andes Sulle juhised ning eeskuju, mille Kristus jättis.
Piiblisalmid tänaseks: Psalm 58-66; Efeslastele 3
