“Ma tahan siis, et mehed igal pool palvetaksid, tõstes üles pühad käed…” 1. Timoteosele 2:8
Timoteost teenimistööks valmistades soovis Paulus, et Timoteos saaks aru, kuidas kogudus toimib. Seepärast alustas ta kõige tähtsamast ehk palvest, andes juhtnöörid: “Enne, kui midagi teete, palvetage. Enne, kui rahvale midagi muud õpetate, õpetage nad palvetama.” Miks? Sest kui Jumal pole Sinu poolt, siis ei saavuta Sa tõelist edu! Enamus meist saab sellest mõistusega aru. Lausume enne uksest välja tormamist kiiruga mõned palvesõnad, loeme söögipalvet ning avame jumalateenistuse palvega. Kuid vähesed mõistavad palve tõelist tähtsust ning Paulus ei soovinud, et Timoteos satuks palve osas valele teele ega mõistaks valesti selle kohta koguduse elus. Me ei tohi lasta end meelitada mõtlema, et suudame asjad korda ajada ka ilma palveta. Kui koguduses ei palvetata, siis pole vahet, kui hästi pastor jutlustab, koor laulab või kui ilus kirikuhoone on. Selleks, et asjad korda läheksid, ütles Jeesus: “Minu koda peab olema palvekoda…” (Lk 19:46). Oswald Chambers on öelnud: “Me vaatame palvele kui asjade saamise vahendile, kuid Piiblist lähtuvalt on palve selleks, et õpiksime tundma Jumalat.” Sa ei lähe kogudusse vaid selleks, et kuulata elavat jutlust või häid laule, vaid selleks, et kohtuda Jumalaga. Pastor ja koor on vahendid, mille kaudu Jumal saab kõneleda, kuid need ei asenda palvet. See pole pelgalt sõnakõlks, Su vaimulik kasv ja ellujäämine sõltuvad tõepoolest just palvest. Niisiis, kui Sul pole enam harjumuseks palvetada, siis tee sellega uuesti algust.
Piiblisalmid tänaseks: Psalm 67-72; Efeslastele 4
