„Ma hoian oma suud nagu päitsetega.“ (Psalmid 39,1)
Laulikul on palju öelda ohtliku keelekasutuse kohta. Näib, et ta pidi end ise selles vallas talitsema: „Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!“ (Ps 141,3) „Ka ülbete pattude eest hoia oma sulast; ärgu need valitsegu mind! Siis ma olen laitmatu ja olen vaba paljudest üleastumistest.“ (Ps 19,14) See, et Su pähe mõte tuleb, ei tähenda, et see ka kõvasti välja öeldud peaks saama. „Alp paiskab välja kogu oma viha, aga tark mees vaigistab teda lõpuks.“ (Õp 29,11) Võid ju öelda, et ei mõelnud seda nii, kuid „suu räägib sellest, millest süda on tulvil.“ (Mt 12,34) Meie sees olev tahab paratamatult välja tulla. Aseta end teise olukorda, kuula oma sõnu ning mõtle, kuidas ise vastaksid. Püüa teiste inimestega rääkides neid kuulata, mõista, neile kaasa tunda ja tarkusega vastata. Ära ka lase end halbade sõnade kasutusest kaasa kiskuda. „Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu.“ (Ef 4,29)
Mt 4:12-16 Mt 5:14-16 Ap 9:1-19
