„Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud.“ (Luuka evangeelium 2, 20)
Pioneer, kes üle Suure Tasandiku ratsutas, jäi Suure Kanjoni äärel seisma. Hämmastunult vaatas ta võimast kuristikku ja hüüatas: „Midagi pidi siin juhutma!“ Nagu teoloogia professor Haddon Robinson ütles: „Jõulude ajal peaksid inimesed peatuma ja küsima, mida kogu sebimine ja sagimine tähendab. Mõtisklev inimene, kes näeb tulesid, kaunistusi, pidustusi ja jumalateenistusi, võib järeldada, et „midagi pidi siin juhutma!“ Loomulikult juhtus midagi. Me peame maailmale ütlema, et Jumal on meie planeeti külastanud. Tema poeg näitas meile Jumalat ja suri meie pattude eest. (vt Jh 1, 1-4) Ta elas meie hulgas, et meie temaga igavesti elaks.“ Kui karjased leidsid Messiase laudast, siis olid nad üllatunud, sest ta oli „nagu neile oli räägitud.“ (Lk 2, 20) Ja nad „pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud.“ (Lk 2, 20) Nad läksid oma karja juurde, täis uut jõudu. Kuid nad pidid veelkord tagasi tulema. Kirjanik Jon Walker kirjutas: „Peale Jeesuse sünni tähistamist läheme tagasi tööle, kooli ja kõige selle juurde, mida me tavaliselt teeme. Jumal viib meid mäetippudele, näitab meile suuri imesid ja imetegusid, kuid ei jäta meid sinna. Meie usk kasvab põllu ja karja sees, tavalises argipäeva mullas. Riiud teemal, kes mida teeb, kes kõige suurema koogitüki saab, on tegelikult tõelised proovikivid, kas Kristus elab meie sees.“
Sk 1-5 Jh 20:1-9 Ps 113 Õp 31:14-17
