„Sest õige langeb seitse korda ja tõuseb üles.“ (Õpetussõnad 24, 16)
Kui oled kunagi näinud kõndima õppivat last, siis tead, et kukkumine on oluline osa sellest protsessist. Taas püsti tõusmine arendab lapse tasakaalu ja lihaseid. Poksija ei kaota, kuna kukub, vaid kuna ei tõuse uuesti püsti. Nad teavad, et kukuvad ning keskenduvad seetõttu osavale kukkumisele ja kiirele püstitõusule. Piiblis on kirjas, et kukkumine on tavaline nii usklike kui mitteusklike seas. Taas püsti tõusmine eristab neid: „Sest õige langeb seitse korda ja tõuseb üles, aga õelad komistavad õnnetusse.” (Õp 24,16) Ühesõnaga – õel jääb maha lebama ja õige tõuseb üles. Piiblis on kirjeldatud Jumala suurimate teenrite kukkumisi. Aabraham valetas vaaraole oma naise kohta (vt 1 Ms 12, 11-17). Jaakob pettis oma isa ja varastas oma venna koha. (vt 1 Ms 27, 17-19) Vihas oli Mooses Jumalale sõnakuulmatu ja lõi vastu kivi. (vt 4 Ms 20, 1-12) Ometi on nad diskvalifitseerimise asemel hoopis „kõik oma usu läbi tunnistuseks.“ (Hb 11, 39) Kuidas siis nii? Sest nad tunnistasid oma pattu ja Jumal andestas neile. Nad kukkusid ja tõusid taas. Kui Sina kukud, siis saad ka Sina taas püsti tõusta. See on Sinu teekonna „usu“ osa. Maha lamama jäädes oled läbikukkumisega leppinud, püsti tõustes aga käivitub usk!
1Ko 7-9 Lk 24:36-44 Ps 127 Õp 10:11
